Toskaana meeleolud Eestis
Läti ajakirjanik Solveiga Kalva käis hooaja avasündmusel Lõuna-Eesti veinimaju külastamas: ” Maalilised künkad, millel laiuvad viinapuuväljad, looklevad külateed, puuküttega ahjus küpsetatud pitsad ja kihisevad joogid. Kõlab nagu Toskaana? Võimalik. Aga selgub, et sarnaseid vaateid ja täiesti itaaliapärase meeleolu võib tabada ka Lõuna-Eestis. Igal aastal korraldatakse hooaja avasündmus, mille raames avavad veinimajad oma uksed, õued ja keldrid ning pakuvad degustatsioone ja ekskursioone. Sattusin selle sündmuse epitsentrisse.”
Järiste Veinitalu – magus elu Itaalia stiilis
Kohe maantee ääres tervitab möödasõitjaid lustakalt Luke mõisa ajalooline kõrtsihoone, mis täidab osaliselt ka tänapäeval oma endist rolli. Tugevatest maakividest ehitatud majas tegutseb Järiste veinimaja, mis kutsub rändureid avastama tasapisi tärkavat Eesti veinikultuuri, jalutama aedades ja kasvuhoonetes, puhkama maalilises vaikses atmosfääris, maitsma itaalia tippkoka väärilist pitsat ja proovima mõnd kohalikku jooki. Suvel varjavad lopsakad viinapuud aiavaatega terrassi, ent praegu tuleb seda veel ette kujutada, sest viinapuud ootavad soojemaid ilmu.
Järiste valmistab veini mitte ainult meie laiuskraadidele tavapärasetest marjadest ja puuviljadest, vaid ka oma kasvatatud viinamarjadest. Külmakindlad sordid kasvavad avamaal, nõudlikumad kasvuhoonetes. Kuigi veinivalmistamine algas mõne aasta eest pelgalt hobina, läheneb peremees protsessile nii teadusliku põhjalikkusega, et tema juurde sõidavad nõu küsima veinivalmistajad üle kogu Eesti. Ka veinivõistlustelt nopitud medalid kinnitavad, et Järiste pererahvas on oma ala tõelised meistrid. Koos perenaise Kristeliga kõnnime läbi kasvuhoonete, viljapuuväljade ja veinimaja. Ühes kasvuhoones peidab end viinapuude vahel häbelikult aprikoosipuu. Praegu ta veel ei kanna, aga küllap rõõmustab ta ühel päeval magusate ja mahlaste aprikoosidega.
Aias õitsva õunapuu all, ootab väike laud Järiste veinide ja klaasidega, mis sätendavad kevadpäikese käes. Laudlina laperdab tuules, mesilased sumisevad õitemeres nii innukalt, et õhk puu ümber lausa vibreerib. Tõeline maaidüll! Kristel avab mitu jooki, millest kõige üllatavam ja mu maitsemeeltele kõige meelepärasem on maasika-mustsõstra vein. Ehk seetõttu, et sellist maitsekombinatsiooni polnud ma varem proovinud, või ehk sellepärast, et just seda veini degusteerisin esimesena. Perenaine selgitab, et maasikavein võib marjaveinide maailmas tunduda haruldus, sest selle valmistamine on keerukam – joogil kipub ajapikku tekkima pruunikas toon. Järiste on selle probleemi lahendanud, lisades maasikatele mustsõstart, mis tagab stabiilselt lopsaka värvi.
Samal ajal kui meie Kristeliga veinimaja telgitaguseid avastasime, toimetas tema abikaasa usinalt pitsaahju juures. See on Itaalia toodang, mis on Eestisse jõudnud otse pitsade suurriigist. Pitsa lõhn on kütkestav; raske on oodata, kuni see veidi jahtub. Koheva taigna suitsune noot, mis on iseloomulik vaid puuküttega ahjus küpsetatule, veidi tomatikastet, pisut salamid, mõned juustukõrred, oliivid ja täiesti ootamatult, põhjamaisele maitsele omaselt – ka küüslauk. Pitsa on suurepärane. Lihtne, askeetlik ja absoluutselt itaaliapärane. No kui mitte arvestada neid põhjamaiseid küüslauke, mis muide sobivad sellesse maitsekooslusesse imehästi.
Siin tunnen end tõesti nagu Itaalias. Õue rahu ja õitsevad viljapuud kutsuvad lõõgastuma, nautima loodust ja hellitama maitsemeeli.
Koerast inspireeritud veinimaja
Maalilised teed looklevad üle Lõuna-Eesti ja viivad meid paika, mis on nii kaunis, et vaevalt leidub veel kaunimat. Jääaegsete orgude üle vaataval kõrgeimal künkal troonib Murimäe veinimaja ja restoran terrassiga, järsul nõlval viinapuud ja lohus salapäraselt särav Naha järv. Järv on nii piklik, et eemalt meenutab pigem jõge. Polegi kaugel tõest – ümbruses on reas kümme järve, mida ühendab väike jõgi, ning Nahajärv on üks neist. Kaunit järvestikku armastavad aerutajad, kes põimivad veesilmad põnevaks seikluseks nagu pärlid kees.
Niipea kui autost välja astun, jookseb mulle vastu labradori retriiver nimega Muri. Perenaine Janika naerab: “Tean, tean, lätlastel on Muris kassi nimi, aga meil – koera!” See on juba teine Muri, kes saba liputades Murimäe külalisi tervitab. Esimene Muri jookseb nüüd teistel jahimaadel, kuid just tema auks sai veinimaja nime ning tema portree ehib pudelietikette, klaase, vaate ja kõike muud, kus Murimäe logo. Selgub, et esimene Muri inspireeriski pererahvast viinamarju kasvatama. Algul osteti see maaliline paik suvemajaks, kus linnakärast puhata. Naljapärast istutas Janika üheainsa viinapuu. Ei läinud tundigi, kui Muri oli selle korralikult ära näksinud ja osa okstest teise kohta mulda kaevanud. Janika arvas, et see on viinapuule hukatus, ent vastupidi – Muri puretud taim hakkas usinalt kasvama ja uued viinapuud tärkasid ka kohtades, kuhu koer oli oksakesi peitnud. Pererahvas otsustas: kui isegi koeral õnnestus viinapuid nii edukalt paljundada, miks ei peaks see meilgi õnnestuma? Nii sündiski Eestimaa esimene terrassidel paiknev viinapuuaed ja Murimäe veinimaja. Vaadates viinapuudega kaetud nõlva, tunnen end korraks nagu Sabile viinaaias Lätis.
Ettevõtlikud eestlased kasvatavad lisaks põhjamaisele kliimale sobivatele viinamarjasortidele ka arooniaid, rabarbereid, pihlakaid, õunu, kirsse ja tikreid. Kui aias valitseb täna rahu, siis restoranis ja selle terrassil keeb elu – letile kerkivad ahvatlevad koogid ja saiakesed, suurel pannil säriseb pearoog, ettekandjad valmistuvad külaliste tulvaks, mis lähitundidel Murimäe üle ujutab. Nad on massidega harjunud – suvel peetakse regulaarselt kontserte, gurmeeõhtuid koos Eesti parimate kokkadega ja muid tegevusi elunautlejatele.
Istume lauda, kuhu on kaetud rikkalik suupistevaagen juustude, pähklite, puuviljade, värske leiva ja omatehtud pestoga. Klaasides mullitab nii Murimäe küdoonialimonaad, mille etiketilt vaatab vastu naeratav Muri, kui ka vahuvein. Päike soojendab ja tuuleke sasib juukseid. Külalistel on võimalus proovida ka Eesti ainsat veinidegustatsiooni automaati – kassast ostetud talong tuleb masinasse sisestada ning siis saab valida nii joogi kui ka koguse, alates paarist lonksust kuni korraliku klaasitäieni.
Tuleb teha kohe!
Kui jõuame Uue-Saaluse veinimaja õuele, käib Veinitee hooaja avasündmus täie hooga. Rahvas naudib lõbusaid degustatsioone, üks ekskursioonigrupp on just ringkäigu lõpetanud, päikese käes sillerdab järjekordne veesilm – Alajärv. Siinsamas on ka Kavadi järv, mille kaldal kulgeb veidi metsik, ent küllaltki hästi korrastatud matkarada – pane kõrva taha, kui Lõuna-Eesti Toskaana avastamise ajal tekib soov jalgu sirutada. Lõuna-Eestis on järv järve kõrval, nii et hetkeks on tunne, nagu oleksin sattunud Läti Latgale “siniste järvede maale”.
Kui järgmine turistigrupp ekskursioonile suundub, liitume nendega. Veinimaja on rajatud endise Uue-Saaluse mõisa tööliste elumajja. Mõisa peahoone varemed on vaadeldavad maalilisel künkal Kavadi järve ääres, sinna jõudmiseks tuleb ette võtta matk. Meie piirdume seekord tööliste maja ja veinimajaga – ka siin on küllaga huvitavat. Uue-Saaluse pererahvas ostis selle kinnistu 1990. aastatel ja tegeles alguses astelpajude kasvatamisega, pöördudes hiljem ka viinamarjakasvatuse poole.
Viinamarjade kasvatamine ja veinivalmistamine algas hobi korras oma rõõmuks, kuid kasvas peagi täiskohaga tegevuseks. Ehkki inspiratsiooni ammutatakse eri paikadest ja sündmustest, on rõõm kuulda, et üheks motiveerivaks tõukeks olid ka Sabile veinipidustused Lätis. Perenaine Maris, hariduselt bioloog, töötas aastaid stabiilses ametis keskkonnahariduse vallas ning otsustas alles viiekümneselt elu julgelt muuta ja pühenduda veinimaailmale. Maris rõõmustab endiselt selle sammu üle ja täiendab end pidevalt nii veiniteaduses kui ka digivaldkonnas, et ajaga kaasas käia. Pärast ekskursiooni ütleb ta mulle: “Kui tahad elus teha seda, mis sulle meeldib, tee seda kohe – ära oota!”
Ühel hetkel toob Maris kuuvanese kutsika ja jutustab, et kutsika ema Guna sai nime Lätis aretatud viinamarjasordi ‘Guna’ järgi. Traditsiooni järgides saavad ka kutsikad viinamarjasortide nimed. On tunda, et viinamarjamaailm on Marise suur kirg.
Sündmuse käigus toimub veinide pimedegustatsioon. Laual on kolm musta kuube peidetud Uue-Saaluse veinipudelit. Valan igast veinist väikese lonksu ja püüan maitse järgi aimata, mis see olla võiks. Minu pakkumine: küdoonia, pihlakas ja aroonia. Hiljem selgub, et ma ei eksinud palju – esimene oli küdoonia-õunavein, teine pihlaka-õuna ja kolmas aroonia-mustsõstra. Loogiline, et tugevamaitselised küdooniad, pihlakad ja arooniad varjutasid õuna ja mustsõstra.
Kuigi Uue-Saaluse põhivalik on puuvilja-, marja- ja viinamarjaveinid, millest ostjate seas on eriti armastatud ‘Solarise’ viinamarjadest tehtud valge vein, on suurt poolehoidu pälvinud ka Uue-Saaluse jäätee. Seda valmistatakse fermenteeritud astelpajulehtedest, mida täiendavad rabarber ja piparmünt. Jäätee pidavat tavaliselt lennult otsa saama ja seda ei õnnestu alati proovida. Näiteks ka täna mul seda maitsta ei õnnestu. Kahju!
Istukseme õue terrassile, naudime vaadet järvele ja saunale, mis on jõudnud Uue-Saaluse jookide etiketile, ning maiustame naabrite küpsetatud vahvlite ja karulaugumajoneesiga, kõrvale rüübates kevadesse sobivat nurmenukuteed. Ühel hetkel liitub meiega kokk ja räägib, et käib vabal ajal Veclaicenese tantsurühmas ning on sellega isegi osalenud Läti üldlaulu- ja tantsupeol. Vahva!
Esimene veinimõis Eestis
Punastest tellistest Allikukivi mõisas on peotuju laes. Terrassil istuvad rõõmsad inimesed, rüüpavad jooke, nosivad kooke ja naudivad õhtupäikest. 19. sajandi keskel ehitatud mõis seisab väärikalt pargi keskel ning rõõmustab külalisterohkuse, elavate vestluste ja toreda õhtu üle.
Allikukivi mõisa pererahvas nimetab paika esimeseks veinimõisaks Eestis. Tõelises itaalia vaimus on kogu pere tegevusse kaasatud – naine vastutab veinivalmistamise eest, mees õpib professionaalselt kondiitriks ja küpsetab ülimaitseid kooke, poeg Ott on õppinud sommeljeeks ning panustab aktiivselt pereettevõttesse, tehes kõike, mis tarvis.
Ehkki väljast näeb mõis uhke välja, on sisemus nõukogude ajal lootusetult kannatada saanud. Nagu paljudes mõisates nii Eestis kui Lätis, tegutses ka Allikukivil kool koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Esimest korrust näidates, kus põrandal on siiani nähtavad spordisaali jooned, seinal võimlemisredel ja lambid resti taga, muigab Ott: “Siin võib kasvõi jalgrattaga või uiskudega sõita!” Pererahvas alustas mõisasisestest töödest veinikelderite taastamisest, kuid tulevikuvisioon näeb ette kogu mõisa endise hiilguse tagasitoomist. Praegu saavad külastajad vaadata veinikeldrit, aedu ja pargi jalutusradasid; suvehooajal on lisaks glämpingtelgid ja vabaõhukontserdid.
Mõisapargi kõrval laiuvad marjapõõsaste istandused, kus kasvab suur osa veinivalmistamiseks vajalikust. Erilise uhkusena näitab Ott rohelisi mustsõstraid, mis on toodud Soomest ja on viimasel ajal Eestis tõeline moeröögatus. Teeme pargis väikese tiiru. Hiiglaslikule punnpuule viidates naljatleb Ott: “See on meie kohalik troll või gorilla – sõltub, kes mida näeb!” Minu silmale meenutab see gorillat, kes embab puud.
Seejärel jõuame veinikelderitesse, kus valminud jook seisab nii tammevaatides, metalltankides kui pudelites. Selles majas tehakse palju käsitööd. Ott muigab, et näiteks vahuveini pudelite korgistamise järel mitme tunni vältel pole vaja trenni minna – mehhanism nõuab korralikku jõudu ja energiat. Ott kiidab, et nende vahuveinid valmivad originaalse šampanjameetodi põhjal – pudelisse pannakse mahl ja pärm, seejärel asetatakse pudelid spetsiaalsesse kaldus resti, kork allapoole. Pudeleid tuleb iga päev pöörata, kuni pärm koguneb korgi juurde. Hiljem saab selle kiire külmutamisega eemaldada, ja voilà – vahuvein on valmis.
Kui ekskursioon lõpeb, pääseme ka degusteerimisele. Küsin Otilt, millega Allikukivi mõisa veinid Eestis teistest eristuvad. Ta vastab: “Me ei sega maitseid. Kui on pohlavein, siis on pohlavein. Kui on rabarberivein, siis on rabarberivein.” Tema kogemuse järgi on eestlaste lemmikud pohl, mustsõstar, aroonia ja rabarber. Pohla osas nõustun – see maitseb nagu päikesetõus rabas. Aga minu jaoks on degusteerimise suurim rõõm on Oti isa küpsetatud martsipanikook. Ülimaitsev!
Presidendi jälgedes
Meie tänase Lõuna-Eesti Toskaana retke viimane peatus on Langemaa veinimaja. Päike on juba loojumas, veidi väsinud oleme nii meie kui ka pererahvas. Ka see veinimaja sai alguse hobina. Vaata aga vaata, kuidas eestlased oskavad hobid põhitööks muuta! Kuna sõpradele peremees Priidu kodus pruulitud veinid väga maitsesid, otsustas ta osaleda veinivõistlusel. Kui ta pälvis kõrge auhinna ja professionaalide tunnustuse, hakkas Priit mõtlema, et ehk tasub veinivalmistamisele tõsisemalt keskenduda. Mõeldud, tehtud. Olles hariduselt insener, ühendab ta veininduses tehnoloogilise vaate, veinimaades kogutud teadmised ja loova lähenemise.
Langemaa aladel on esivanemate istutatud õunaaed olnud ammuilma, kuid veinivalmistamisele keskendudes täiendas Priit aedu tuhandete mustsõstra-, ebaküdoonia- ja arooniapõõsastega. Hiljuti istutati ka sinikuslapuud. Priit selgitab, et sinikuslapuu marjadest saab väga meeldiva, maheda maitsega veini. Jalutame läbi avara ala, kus lisaks põõsastele on ka harivad stendid. Priit naerab, et need on suurepärased siis, kui saabub suur turistibuss – need, kes tagaotsa jäävad ega kuule juttu, saavad end ise harida.
Kuigi ka kuslapuud polnud ma varem looduses näinud, üllatab mind veel rohkem põõsas ladinakeelse nimega ‘Sorbaronia fallax’. See on pihlaka ja aroonia ristand. Lähemalt vaadates on näha, et lehekujude võistluses on pihlakas peale jäänud. Kui hiljem maitsen ‘Sorbaronia fallax’ marjadest tehtud veini, on ka maitses pihlakas selgelt tugevam.
Peremees on uhke mitte ainult konkurssidelt saadud auhindade üle, vaid ka selle üle, et tema veinimaja on külastanud Eesti president Alar Karis. See räägib ju kvaliteedist, kas pole? Selle fakti väärikaks tähistamiseks pakutakse turistidele isegi erilist tuuri presidendi jälgedes.
Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei õhuta sugugi kedagi veinidegustatsioonile. Pigem soovitan sõita Eesti “Toskaana” radadele, nautida lummavaid maastikke ja mõnusat õhkkonda, proovida pitsat, kooke ja muid hõrgutisi ning kõrvale eelistada limonaade, jääteesid ja teisi kohalikke alkoholivabasid jooke. Itaalia meeleolu on ka nii hõlpsasti tabatav.
Tekst ja fotod: Solveiga Kalva